Jaapani mõõga poleerimine ja teritamine

Vaata -> Dokumentaalfilm togishi tööst

Peale valmis sepistamist ning karastamist rändab tera togishi ehk mõõgapoleerija kätte. Viimase ülesandeks on loomulikult ka vanade mõõkade restaureerimine ning nende endise hiilguse taastamine. Togishi peab tundma Jaapani kultuuri ning mõõgavalmistuskunsti ajalugu äärmiselt detailselt, et vanu terasid vääriliselt taastada – ta peab ära tundma mõõga valmistamise perioodi, koolkonna, valmistusmeetodi, heal juhul isegi sepa jne, et anda igale mõõgale vääriline viimistlus. Togishi tööriistadeks on erineva karedusega poleerimiskivid. Togi lihvimiskivid on liivapaberist või käiast märksa pehmemad ning seetõttu ei kahjusta mõõga pinda. Samuti on nende kivide terad ümarad ning lamedad, mis aitab esile tuua jaapani mõõgale iseloomulikud detailid ning välimuse. Suurema karedusega kivid on valmistatud vulkaanilist päritolu kivimitest. Peenikese karedusega uchigumori-kivid on valmistatud erakordselt peeneteralisest paekivist.

Tasub meeles hoida, et poleerimise käigus hõõrutakse vähemaks tera pinda. Poleerimine on ilu esile toomine vähendamise tee. Mitmekordne poleerimine kulutab tegelikult aja jooksul ära pindmise kawagane ning lõpuks toob välja südamikuterase ja muudab seeläbi mõõga väärtusetuks ning ka kasutuskõlbmatuks. Seetõttu on peale poleerimist äärmiselt oluline hoida tera hästi, et võimalikult palju pikendada kahe poleerimise vahelist aega. Samuti tasub arvestada, et vähegi väärtuslikum tera, mis on halvas seisukorras, ning millel esineb roostet, tasub võimalikult kiiresti lasta ära poleerida. Roostel on nimelt halb omadust tera pinnal edasi areneda ning järelikult mida paksem roostekiht teral peal on, seda paksem kiht metalli tuleb eemaldada, et puhas pind välja tuua. Teatud hetkest võib aga rooste jõuda läbi pindmise metalli südamikumetallini ning siis on juba liiga hilja tera päästa.

Poleerimine koosneb ise kolmest osast – shitaji ehk aluspoleerimine, shiage ehk viimistlus ning mikagi ehk läikima löömine. Shitaji esimesed kolm kivi on karedusega 160-600. Nende abil tera teritatakse ning viimistletakse – ilusa ning terava shinogi esile toomine on antud protsessi üks keerulisemaid etappe. Et mõista antud etapi keerulisust, tasub meeles pidada, et lisaks shinogi’le, mis loomulikult peab oma kuju ning kurvatuuri poolest olema sama veatu kui tera ise, on terade lõikeosal, ehk ji’l reeglina ka kerge kurvatuur, niku, mis peab samuti olema viimistletud geomeetrilise täpsusega.

Järgmised kivid on karedusega 800-3000. Nende kividega enam ei muudeta tera kuju vaid eemaldatakse esialgsest töötlemisest jäänud kriimustused.

Poleerimise viimistlusfaasi shiage käigus kasutatakse õhukesi uchigumori-kivide liiste, et eemaldada kõik kriimustused, mis võisid eelmistest etappidest jääda, ning et esile tuua nii hamoni, ehk karastuspiiri, kui ka kõiki teisi jaapani terale omaseid detaile mis tera pinnal leiduvad (ashi, nioi, nie, jihada jne). Praktilisest seisukohast rääkides on ülipeenete kividega poleerimine kasutu. Relva teritamiseks piisaks ka keskmise teralisusega kivide kasutamisest. Kuid vaid peenikeste uchigumori ja narutaki kivide abil viimistledes saab esile tuua jihada ja hamon’i, mis annavad mõõgale tema tõelise ilu. Järgmiseks kantakse terale nugui ehk läikeaine/värvaine. Erinevate nugui-segude abil saab poleerija rõhutada erinevaid tera detaile. Kõige tavalisemad nugui-segud on jitekko (kujaku), mis koosneb purustatud magnetiidimaagi pulbrist ja lubjakivist (tsushima), ning kanahada - must või pruun raudoksiidi pulber. Mõlemat segu kasutatakse ji tumendamiseks ning poleerimiseks. Kanahada muudab aga ka hamoni tumedamaks, seetõttu tuleb hamon hiljem üle poleerida (valgendada) hazuya-kivide abil. Sellist poleerimist kutsutakse kesho’ks või hadori’ks. Kui aga kasutatakse jitekko-segu, siis kutsutakse poleerimist sashikomi’ks. Sashikomi on traditsiooniline poleerimismeetod ning aitab enam esile tuua metallis leiduvaid detaile. Kesho-poleerimine on aga praegu Jaapanis küllaltki populaarne, kuna annab poleerijale enam kunstilist liikumisruumi hamoni kuju viimistlemisel.

Poleerimise viimane etapp on mikagi. Selle käigus lüüakse läikima mune ning shinogi-ji – mõõga tagakülg ning teraosa ja tagakülje vaheline ala. Mune ning shinogi-ji kaetakse spetsiaalse putukavaha, ibota’ga, ning seejärel hõõrutakse nõelaga puhtaks, nii et töödeldud pind muutub peegelsiledaks ja läikivaks. Poleerimise tulemusena ei muutu kogu tera läikivaks ning siledaks kui peegel. Kõige läikivamad osad ongi shinogi-ji ja mune, millele läige antakse mikagi käigus. Tera ise on suhteliselt tuhm, et metallis esinevad detailid silma paistaksid. Sealjuures karastatud osa terast on pisut heledam ning osa karastuspiirist kõrgemal (ji) on pisut tumedam.

Jaapani kaks suurt mõõgapoleerimiskoolkonda on Hon-ami ja Fujishiro. Mõlemad on vanad ning lugupeetud koolkonnad, mõlemil on umbes sama hulk tipp-poleerijaid ning ühe eelistamine teisele on puhtalt maitse asi. Siiski statistikast rääkides on Jaapanis peetavatel togi-võistlustel üle kahe kolmandiku võiduteradest Hon-ami koolkonna poleeringuga. Kuna erinevalt mõõgaseppadest ei pea poleerijad olema Jaapanis litsenseeritud, siis tasub mõõka poleerimisele saata vaid tunnustatud togishi’de kätte ning teha seda kasutades usaldusväärseid vahendajaid. Tera on võimalik ka Euroopas ja Ameerikas lasta poleerida, ning ka sellisel juhul tasub olla eriti hoolikas poleerija valikul. Kuna traditsiooniline poleering on suhteliselt kallis lõbu, siis tasub korralik poleering anda vaid tõeliselt väärtuslikult mõõgale – lihtsama showato või ka nn gaijin-to poleerimiseks ei ole mõtet poleerimisele kulutada summat, mis ületab tera enda väärtuse, võimalik et isegi mitmekordselt. Siiski ehtsale antiiksele nihon-to’le väärilise poleeringu andmise nimel tasub kindlasti mõni aeg leivakoorikudieedil olla, kuna oskamatu poleerimine võib kahandada tera väärtust oluliselt. Halb poleering võib potentsiaalse juyo hinda kahandada mõne tuhande dollarini, korralikult poleeritult võiks sama mõõga väärtuseks olla aga julgelt paarkümmend tuhat dollarit.

Nagashi ja kesho-migaki

Kuigi togishi’d oma nime poleeringule alla ei pane, on siiski olemas teatud tüüpi dekoratiivne märgistusviis, mis võib anda vihjeid mõõga poleerija ning tema koolkonna kohta. Märgistus kantakse reeglina tera selja ehk mune peale - tera “kaeluse”, habaki alla ja tera tippu, kissaki juurde. Tegu on joontega, mida kutsutakse nagashi, joonte terale kandmise protsessi (ning tera teatud osal nagashi-joonte olemasolu) aga kutsutakse kesho-migaki. Kuna neid peenikesi jooni on suhteliselt keeruline tera peale kanda, siis on nende olemasolu reeglina märgiks heast poleeringust. Kindlat identifitseerimist nagashi-joonte põhjal küll teha ei saa, kuid teatud reeglid siiski lubavad neist üht-teist välja lugeda. Hon’ami koolkonnas kantakse kissaki juurde 3+3 ehk kokku 6 joont. Fujishiro koolkond kissaki juurde märgistust ei kanna. Täpsemaid vihjeid poleerija kohta võib anda habaki alla kantav nagashi-joonte arv. Hon’ami koolkonna traditsioonilise reegli kohaselt peab habaki-moto ühel pool olev joonte arv olema paaritu, tavaliselt on selleks arvuks 9 või 11 (kokku siis joonte arv korrutada kahega). Fujishiro koolkonna kohta täpsemad andmed puuduvad, kuid osad allikad on andnud reeglina 7 või 8 joont mõlemale poole habaki-moto’t. Kesho-migaki eesmärgiks on muuhulgas ka näidata poleeringu värskust – aja jooksul kulutab mõõka hooldava uchiko tegemine nagashi-jooni. Ühesõnaga - mida kulunum kesho-migaki, seda vanem on poleering.

Ajalugu

Esimesed märkmed mõõkade poleerimisest leiab 905 aastal kirjutatud dokumendist “Engi-shiki”. Traditsiooniline poleerimismeetod, mida ka tänapäeval tuntakse ja kasutatakse, kujunes välja 10-nda sajandi keskpaigaks. Esimest korda märgiti mõõgapoleerijate nimesid 14-nda sajandi algusest rääkivas ajalooraamatus nimega “Kanchi-in bon”, kus mainitakse kahte poleerijat – Kunihiro’t ja Tamesada’t, kes olid endise keisri Gotoba poolt välja valitud, et poleerida Goban-kaji’de (keisri poolt välja valitud sepad) poolt valmistatud terasid. Sellest ajast alates on kasul ka termin “poleerima”, mis eristab antud meetodit tavalisest käia abil teritamisest. Mõõkade poleerimine annab tunnistust sellest, et juba varajasel ajal hakati Jaapanis mõõka suhtuma kui kunstiteosesse ja mitte ainult kui relva.

Hon-ami koolkonna alusepanijaks oli Hon-ami Kotoku 16-nda sajandi lõpul. Sellest ajast alates asus Hon-ami perekond Togugawa šogunaadi teenistusse ning töötas pikka aega nii Tokugawa perekonna kui ka teiste ülikute heaks. Hon-ami peregond praktiseeris algul sashikomi-poleerimist, varajasel Meiji-perioodil töötati aga välja uus meetod, kanahada. Uue meetodi välja töötamise tingis nimelt Meiji restoratsioon, kuna peale võimuvahetust leidsid inimesed, et jaapani mõõk terarelvana on aegunud ja tegu on kasutu artefaktiga. Et päästa jaapani mõõka välja suremisest otsustas üks Hon-ami perekonna liikmetest, Hon-ami Heijuro, hakata rõhuma tera kunstilisele väärtusele, et praktilise kasutusviisi kaotanud nihonto elaks edasi kui kunstiteos.

Jaapani mõõk enne ja pärast poleerimist

Siin leiduvad pildid ja kirjeldused on võetud mõõgapoleerija David Hofhine'i veebilehelt autori lahkel loal. Veebileht asub aadressil: http://www.swordpolish.com/