Avaleht

Piltsõnastik

Sõnastik

Mõõga ajalugu

Valmistamine

Hooldus ja kasutamine

Võltsingud

Togi - mõõga poleerimise kunst

Lõikedünaamika


Naginata/nagamaki

Naginata ajalugu

Oda (Yari)

Oda ajalugu

 

Allalaadimiseks

Lingid

Niku ja jaapani mõõga lõikeomadused

See eestlaste jaoks suhteliselt vulgaarse kõlaga termin tähendab jaapani keeles liha. Jaapani mõõga teral aga tähistatakse antud terminiga kerget kurvatuuri mõõga lõiketeral, ehk ji’l. Valmimise hetkel on reeglina kõikidel jaapani teradel arvestatav niku. Juhul, kui tera on aegade jooksul palju poleeritud, siis väheneb ka niku. Samuti väheneb niku juhul, kui tera ei ole kuigi hoolikalt poleeritud. Kvaliteetne poleering vähendab niku’t küllaltki vähe.

Niku olemasolu muudab vajalikuks mõõga lõikedünaamika. Jaapani mõõk on lõikerelv, mis tähendab, et jaapani mõõga tera ei ole mõeldud raiumiseks, vaid justnimelt lõikamiseks. Efektiivne lõige eeldab lisaks korrektsele lõikeliigutusele (“saagiv” liikumine, st tera peab liikuma – nagu noa tera liigub kui vorsti lõigata) ka täpset tera liikumise suunda, ehk hasuji’d. Korrektse lõiketehnika puhul peaks tera sihtmärgi läbima ilma pingutuseta ning ilma liigse jõukasutuseta. Lõige muutub oluliselt raskemaks kui tera sihtmärgi peal ei liigu piisavalt või kui tera suund on kasvõi kraadi võrra paigast ära. Niku üheks eesmärgiks on lõikamise lihtsustamine, st niku olemasolu muudab mõnevõrra lihtsamaks korrektse lõike tegemise. Kui lõiketera suund on kasvõi õige väheke lõike suuna suhtes viltu, siis ei lange põhiline jõud mitte tervele mõõga terale (kus jõud kõige suurem on), vaid rohkem tera küljele, ji’le. Niku aitab tera küljel seda jõudu paremini taluda, seeläbi muutes suuremaks tera suuna “ohutu” vea määra. Ehk teisisõnu on normaalse niku’ga tera puhul tera rikkumise oht läbi ebakorrektse lõiketehnika märksa väiksem kui väikese niku’ga tera puhul. Teiseks oluliseks omaduseks, mida niku annab, on vastupidavus. Kuna lõiketera on paksem, siis on ta ka vastupidavam. Loomulikult on ilma niku’ta tera märksa teravam kui niku’ga tera. Samas on aga ilma niku’ta tera ka märksa hapram, kuna löögi jõudu taluvat pinda on rohkem, aga tera on õhem.

Niku tähistab jaapani mõõgale igiomast tasakaalu otsingut teravuse ning vastupidavuse vahel. Niku on selle otsingu geomeetriline väljund mõõga tera ristlõikel, kuid loomulikult on tegu vaid ühe osaga tera geomeetriast. Suur roll on mängida ka tera kujul. Teoreetiliselt on kõige ideaalsemaks lõikerelvaks just ilma niku’ta hira-zukuri-tüüpi tera. Ehk teisisõnu tera, millel ji läheb ühtlaselt tera seljani välja. Kuna lõikamise puhul peab tera põhimõtteliselt tõstma ning eraldama pindasid, siis esmapilgul tundub just hira-zukuri olevat kõige efektiivsem lõikevorm. Mida vähem peab sihtmärgi kaht poolt “tõstma”, seda kergemini tera sihtmärgist läbi läheb. Siiski on hira-zukuri suurte antiikmõõkade puhul küllaltki haruldane (seda kasutatakse rohkem tanto’de, vähem ka wakizashide puhul). Sellise õhukese tera saab teritada äärmiselt teravaks ning samuti sihtmärk ise “parandab” tera lõikesuunda, sarnaselt lennukitiivale. Siiski, hira-zukuri on tegelikult efektiivne vaid õhukeste sihtmärkide puhul. Juhul, kui sihtmärk on märksa laiem/suurem kui tera ise, tuleb mängu juba hõõrdumine. Mida paksem on lõigatav sihtmärk ning mida suurem on ji pind, mis sihtmärgiga kokku puutub, seda raskem on ka sihtmärgist läbi lõigata. Tänu kergele kurvatuurile ei puutu hõõrdumisega kokku isegi terve ji, vaid ainult osa sellest. Ja kuna ji’d ennastki on vaid teatud osa tera pinnast, siis on hõõrdumisega kokku puutuv osa veelgi väiksem. Kuna hõõrdejõud on aga väiksemad, siis on ka lõigata kergem. Paksu sihtmärgi lõikamisel võib paksema shinogi-zukuri ja niku’ga tehtud lõige olla märksa lihtsam kui hira-zukuriga tehtud lõige, hoolimata sellest, et viimane on teravam ning õhukesem. Samuti on shinogi-zukuri’l eelis kõvade sihmärkide lõikamisel – mida tugevam materjal, seda tugevam peab ka tera olema. Hira-zukuri võib küll olla teravam, aga ta murdub märksa kergemini, eriti kui tegu on tugevast materjalist sihtmärkidega.

Samas on kaasaegse tatami-lõikurina märksa levinumad justnimelt minimaalse niku'ga hira-zukuri'd ja shinogi-zukuri'd. Lõigatavad matid ei kujuta endast hõõrdumise seisukohalt olulist takistust, seega on väike lõikenurk (suur teravus) väga oluline.

Rääkides antiikteradest on algselt reeglina teradel paksem niku, ning aja jooksul see poleerimise käigus väheneb. Kuna poleerides tuleb alati maha võtta väike kiht tera pinda, samal ajal maksimaalselt säilitades tera algset geomeetriat, siis niku on esimene, mis ohvriks tuuakse. Tulenevalt käsitsi kividega poleerimise eripärast on aga päris lamedaid terasid peaaegu võimatu teha. Väike kurvatuur on igal ji'l. Samuti ei tasu unustada, et liigne "liha" muudab tera nüriks, seega õige kurvatuuri andmine lõiketerale on tõsine täppisteadus.

Terade preserveerimisest rääkides, hea poleerija ei "lisa" terale niku't, ta proovib maksimaalselt säilitada olemasolevat, kogu ülejäänud tera säilitamise kontekstis.

 

Terale mõjuvad jõud ja lõikenurk shinogi zukuri ja hira zukuri puhul. Lõikenurk tähistab piirkonda, mil tera on võimeline lõikama. Vasakpoolsel teral on lõikenurk suurem, mistõttu tera on küll nürim, kuid seetõttu "andestab" märksa kergemini kehva tehnikat, samuti on hõõrdumine oluliselt väiksem. Keskmine tera on terava lõikenurgaga kuid ka hõõrdejõud ning on suuremad. Kõige parempoolsem tera on küll teravaim, kuid lõiketehnika osas tundlikum ning tera hõõrdumine on samuti suurim, mõjudes terale praktiliselt terve tera laiuses. Antud skeem loomulikult ei näita kõiki jõudusid, mis terale lõike hetkel mõjuvad (vastasel juhul peaks skeem joontest märksa kirjum olema), skeemi eesmärgiks on demonstreerida niku mõju hõõrdejõule ning lõikenurgale.

Lõpetuseks tuleb aga kindlasti öelda, et niku pole ainus, mis jaapani mõõga lõikeomadusi ja dünaamikat mõjutab. See, kui hästi mõõk lõikab, sõltub väga palju ka kogu tera geomeetriast (pikkus, paksus, kuju, kurvatuur, selja paksus jne), isegi tsukast (mis materjalid, kui hästi mõõka tasakaalustab jne) ning tsubast. Igal mõõga osal ning komponendil on oma tähtis roll mängida tervikus. Kuid lõppude lõpuks on kõige tähtsam komponent ikka mõõga kasutaja ja tema oskused.