Avaleht

Piltsõnastik

Sõnastik

Mõõga ajalugu

Valmistamine

Hooldus ja kasutamine

Võltsingud

Togi - mõõga poleerimise kunst

Lõikedünaamika


Naginata/nagamaki

Naginata ajalugu

Oda (Yari)

Oda ajalugu

 

Allalaadimiseks

Lingid

Naginata/nagamaki ajalugu

Naginata varajase ajalooga seostatakse kolme põhilist teooriat. Esimese teooria kohaselt arenes naginata välja lihtsast farmitööriistast, mis seisnes terava kivi kinnitamises pika varre otsa. Selliseid tööriistasid kasutati jaapanis ca 3. sajandil e.Kr. Hiljem kasutati kivi asemel metalli. Teise teooria kohaselt oli tegu algusest peale relvaga – alguses pronksist, hiljem rauast tearga. Selle teooria kohaselt oli naginata sünniajaks 2. sajand e.Kr. Kolmanda teooria kohaselt tuli relv Jaapanisse Hiina kaudu u 2. sajandil A.D. – Hiina hellebardid on oma kuju poolest küllalt sarnased naginatale. Siiski polnud nende relvade näol veel kindlasti tegu päris sellega, mida tänapäeval tuntakse naginata nime all.



Näide varajastest
naginatadest. Vajuta pildile, et suurendada.

Terminit naginata mainiti esmakordselt väidetavalt 712. aastal kirjutatud teoses Kojiki. Alates Nara-perioodist oli naginata sõdurmunkade Soheide relvaks, sõdurmunkade seas säilitas naginata populaarsuse kuni Edo-perioodi lõpuni. Naginata kasutust võib näha mõnel 10-nda sajandi lahingustseeni joonistusel. 1086 aastal kirjutatud raamatus Oshu Gosanneki (Päevik kolmest aastast Oshus) leidub esimene kirjeldus naginata kasutamisest lahingus. Gempei-sõdade ajaks (1180-1185) oli naginata populaarsus saavutanud haripunkti. Selle aja lahingutes muutus ratsavägi üha populaarsemaks ning naginata on suhteliselt hea relv ratsaväe vastu – esimese lõikega võetakse hobune maha, teisega ratsanik. Samas sai ka ratsanik suhteliselt edukalt naginatat kasutada, kuna pikk vars võimaldas suuremat haaret ning naginata kaarjas tera sobis hästi hobuselt sooritatavateks lõigeteks. Siiski üsna pea loovutas naginata oma koha yarile (torkeoda), mis võimaldas samuti edukalt ratsanike vastu võidelda ning millel oli terve rida eeliseid naginata ees – lisaks kergemale valmistusmeetodile (seega odavam hind – yari oli jalameeste, ehk ashigaru, põhirelvaks) oli yari kasutamine lahingutaktika seisukohast märksa kergem, kuna võimaldas tihedamaid formatsioone. Kui naginata kasutamine eeldab lõiketehnikate tõttu palju ruumi, siis yari, mis on torkerelv, vajab palju vähem ruumi ja üksus saab võidelda külg-külje kõrval – muutes üksuse efektiivseks ka ratsavägede vastu.

Nagamaki sõjarelvana muutus suhteliselt populaarseks hilisel Kamakura-perioodil ning püsis kasutuses ka Muromachi-perioodil. Põhiliselt kasutati seda ratsaväe eesliini poolt. Kui varajased nagamakid on üsnagi sarnased sama perioodi naginatadele ning tänapäeval tihtipeale eristatavad vaid relvamuuseumite kuraatorite poolt, siis Muromachi-perioodiks oli nagamaki saavutanud juba oma iseloomuliku kuju – naginatast pikema tera ja lühema käepidemega. Nagamaki teke võis olla seotud vajadusega modifitseerida naginatat paremini kasutatavaks ratsaväe poolt. Pikem tera võimaldas hobuse seljast küll paremini lõigata (lõikepind suureneb, seega nõuab vähem täpsust), kuid sarnaselt no-dachile nõudis ka nagamaki kasutamine tõsist ettevaatlikkust, et vältida hobuse vigastamist. Ka nagamaki-ratsavägede populaarsus hakkas yari tulekuga kiirelt langema – odadega varustatud jalavägi oli ratsaväest märksa odavam ning samas sugugi mitte vähem efektiivne. Siinkohal saab tegelikult rääkida vaid suundumustest ja mitte kindlatest reeglitest. Igal daimyo'l ning ka igal kindralil olid omad eelistused, ning ka juba olemasolevad "kurikuulsad" üksused (nt Takeda ratsavägi), kuid strateegiate muutmised ja uute eelistuste tekkimised olid elus püsimiseks, nagu sõjaajaloo puhul ikka, vältimatud. Samuti tuleb meeles pidada, et sõdurid pidid reeglina ise oma relvad kaasa võtma, ning seega oli sõjavägede varustatus mõnevõrra kaootilisem kui tänapäeval.

Juba Sengoku-ajal leidis naginata endale koha naisterelvana. Ajal, mil mehed olid ära sõjas, jäid valdused naiste vastutusele. See oli aga küllalt ahvatlev saak kõiksugu röövlijõukudele, perekonnavaenlastele või lihtsalt avantüristidele. Niisiis oli naistel vaja relva, mida oleks lihtne kasutada ja millega saaks efektiivselt oma kodu kaitsda. Selleks osutus onna-naginata, ehk naiste naginata. Naisterelvaks muutis selle tavalisest naginatast lühem ning kergem tera, mis samal ajal oli rohkem kaardus ning laiem. Reeglina oli ka käepide lühendatud, et võimaldada paremat liikuvust siseruumides. Paradoksaalsel kombel annabki naginata kaitse-eelise nimelt siseruumides – kindluste, losside ning ka tavaliste majade kitsad koridorid ja madalad laed muudavad pika mõõga peaaegu kasutuks. Lühike mõõk aga vajab lühikest distantsi. Onna-naginata võimaldab siseruumides hoida ründaja kaugel ning samal ajal ise edukalt vastu rünnata.

Edo-perioodil kinnistus naginata roll naisterelvana veelgi enam – ikka tuli ette olukordi, kus mees pidi minema komandeeringusse ning naine seega kodu jäi kaitsma. Reaalne kaitsekohustus jäi reeglina siiski vaid madalama järgu samuraide naistele, kuna suurematel ja rikkamatel samuraidel hoolitses loomulikult võimekas kammerhärra koos korraliku turvameeskonnaga kõiksugu selliste küsimuste eest. Edo-perioodil hakati naginata käsitsemist ka süstematiseeritult õppima ning õpetama, sellest ajast pärinevad ka tänapäeval harjutatavate koryu-koolkondade õpetused naginata või isegi nagamaki kasutamisest. Peale Meiji restauratsiooni liikus naginata-jutsu populaarsus, sarnaselt teiste jaapani võitluskunstide populaarsusele, mööda ameerika mägesid üles ja alla, olles kord lihtsalt ebapopulaarne (Meiji-periood), kord kohustuslik õppeaine koolides (Showa-periood), seejärel suisa keelustatud (peale II maailmasõda) ning siis moderniseerudes ja uuesti sündides atarashii-naginatana.

Kasutatud kirjandus ja edasist lugemist:

http://www.naginata.jp/eng/eng1.html

http://forums.swordforum.com/showthread.php?s=&threadid=12524

http://p199.ezboard.com/fsamuraibujutsunaginataspear.showMessage?topicID=13.topic