Avaleht

Piltsõnastik

Sõnastik

Mõõga ajalugu

Valmistamine

Hooldus ja kasutamine

Võltsingud

Togi - mõõga poleerimise kunst

Lõikedünaamika


Naginata/nagamaki

Naginata ajalugu

Oda (Yari)

Oda ajalugu

 

Allalaadimiseks

Lingid


Nihonto
hooldamine

Juhul kui mõnel siinlugejal on osaks langenud õnn saada ehtsa jaapani tera omanikuks, siis loodetavasti on teda ka korralikult juhendatud antud tera hoolduse osas. Juhul kui on aga plaanis endale tera osta, siis kindlasti tasub esmalt põhjalikult konsulteerida autoriteetsete ja asjatundlike nõuandjatega. Ei tasu unustada, et hoolimata üsna levinud kuid väärast arvamusest, mis kujutab jaapani mõõka purunematuna, on tegu siiski äärmiselt õrna ning delikaatse esemega. Hoolimatu suhtumine ning teadmatu käitumine võib paremal juhul kahandada oluliselt tera väärtust, halvemal juhul aga tera tappa. Kuigi põhjalikku hooldusjuhendit ma siinkohal andma ei hakka, selleks tasub kas konsulteerida asjatundjatega või siis lugeda NBTHK koostatud üksikasjalikku hooldusjuhendit. Sellegipoolest märgin siinkohal ära mõned tähtsamad reeglid, millest tasuks kinni pidada. Antud juhendi koostamisel olen järginud tähtsamaid nõuandeid Richard Steini suurepäraselt veebsaidilt.

Kuldsed reeglid

Esimeseks ja kõige tähtsamaks reegliks on, et ära tee midagi mis võib kahjustada sind ja mõõka! Käitu teraga nagu sa käituksid väärtusliku maali või hindamatu Ming’i ajastu portselaniga. Selle reegli õpib tõenäoliselt juba tera ostes selgeks, välja arvatud muidugi juhul kui tegu on pururikka ning hoolimatu inimesega. Kui sa mõõgaga midagi teed – ükskõik mida – ole äärmiselt ettevaatlik.

Ära kunagi proovi ise teritada mõõka. Käia või mõne veel jõhkrama vahendi kasutamine tera peal võib viimase täielikult hävitada ning muuta väärtusetuks nii rahalises kui ka praktilises mõttes. Mõõka teritavad profesionaalid, kes on antud kunsti õppinud aastaid ning isegi aastakümneid. Tõsi, tera teritamine võib maksma minna üsna kopsaka summa, kuid see on asi, millega peab arvestama kui on plaanis endale nihonto muretseda. Loomulikult ei käi see reegel mitte ainult traditsiooniliste terade kohta, vaid ka odavamate kuid praktiliste toodangumõõkade kohta.

Ära kunagi proovi näpuga tera teravust. Jaapani mõõk on terav – lihtsalt usu seda. Jaapani mõõk ei ole valmistatud roostevabast terasest ning seetõttu võib näppu lõikamisest tekkinud veri tekitada roostet, mis on tera vaenlane nr 1.

Ära kunagi katsu tera paljaste kätega – näppudel olevad rasvad ning happed võivad samuti põhjustada tera roostetamist. Tera käsitlemiseks kasuta alati puhast riidelappi, kuid hoolitse selle eest, et tera maha ei kukuks.

Siin tuleb nüüd äärmiselt tähtis reegel juhuks, kui oled oma omandusse saanud mõne antiikse tera: ÄRA KUNAGI PROOVI PUHASTADA NAKAGO’T ROOSTEST! Rooste on nakago peal kindla põhjusega – selle abil dateeritakse terasid. Juhul kui oled nakago roostest puhastanud, võib mõõga väärtus langeda oluliselt.

Ära proovi mõõgaga lõigata tahkeid esemeid. Jaapani mõõk on mõeldud vaid ühe asja lõikamiseks ja see on liha. Selle abil ei ole võimalik poolitada külmkappi ning ka mitte naabri Hondat. Isegi puuokste ja põõsaste lõikumine võib tõsiselt kahjustada mõõka ning isegi muuta selle kasutuskõlbmatuks. Ka liha lõikamine ei ole jaapani mõõgaga naljaasi. Jaapani mõõgaga lõikamise kunsti õppimine nõuab tõsist pühendumist, tihtipeale harjutatakse mõõgatehnikaid mitu aastat enne, kui saavutatakse piisav tase, et hakata tegelema tameshigiri ehk lõikamisharjutustega (seda küll ei tehta liha peal, vaid reeglina bambuskimpude või vanade tatami’de peal).

Ära kunagi proovi püüda kukkuvat mõõka. Tõenäoliselt jääd sa sellisel juhul mõnest näpust ilma. Kui mõõgaga midagi teed, siis ära kindlasti tee seda kivipõranda peal. Kukkumine kivipõrandale võib mõõka tõsiselt kahjustada.

Jaapani mõõga põlisvaenlaseks on rooste. Seetõttu tuleb tera hoida äärmiselt stabiilse temperatuuri ja niiskusega hoiukohas. Et vältida tera roostetamist tuleb tera aeg-ajalt õlitada. Õhuke kiht choji-õli aitab üsna hästi roostet vältida. Tera õlitamiseks piisab, kui pühkida puhta valge riidelapi (värviline riidelapp võib anda värvi ning see värv imendub tera sisse) või lõhnatu salvrätiku abil vana õli maha ning kanda peale õhuke kiht uue õliga. Õli ei pea tera sisse nühkima, piisab ühest tõmbest puhta riidelapiga.

Suhtu terasse austuse ning aukartusega. Ehtne nihonto on tõenäoliselt vanem kui sina ning heal juhul elab veel mitu põlvkonda sinust kauem – juhul kui sa selle eest hästi hoolitsed (loomulikult ka kaasaegne shinsakuto elab äärmiselt kaua, kui selle eest hoolitseda). Isegi kui sa oled tera ostnud, siis suhtu sellesse kui ajutisse omandusse. Mõõk ei saa kunagi sinu omaks ning hea peremehe ülesandeks on mõõka hooldada nii, et järgmine omanik (olgu see siis sinu järeltulija või keegi teine) saaks endale mõõga, mis oli sama suurepärane kui sinu kätte sattudes.

Kasutamine

Mõne sõnaga veel tameshigiri’st ja mõõga kasutamisest. Tameshigiri jaoks ei kasuta isegi kogenud inimesed reeglina ehtsaid nihonto’sid. Turul on saada piisavalt palju märksa odavamaid funktsionaalseid terasid, mille hinnad algavad suurusjärk nihonto’st madalamalt ning mis on täiesti korralikud lõikerelvad. Et mõõka vääriliselt hinnata, tasub kindlasti õppida ka mõõga kasutamist. Loomulikult ei peeta heaks mõtteks alustada mõõgakunstide õppimist teritatud mõõgaga – reeglina on sellised asjad isegi keelatud. Jaapani mõõga kasutamist õpetavad paljud võitluskunstid, ning neist kahte põhilist, kendo’t ja iaido’t, on võimalik õppida ka Eestis. Jaapani mõõgavõitluse ehk kendo’ga tegeleb Tallinna Kendoklubi. Samuti on võimalik kendo't õppida Lõuna-Eestis, täpsemalt Elva Gümnaasiumis, kus toimuvate trennide kohta saab lisainfot Andres Rattasepalt. Iaido’t, ehk mõõga tupest tõmbamise kunsti, on võimalik harjutada Kendoklubis, kus praktiseeritakse ZenKenRen’i seitei iaido’t. Samuti on Tallinnas võimalik õppida ka Muso Shinden Ryu iaido’t, mis kuulub Jaapani klassikaliste võitluskunstide, ehk koryu budo, alla (kendo ja seitei iaido liigitatakse kaasaegsete võitluskunstide, ehk gendai budo, hulka). Muso Shinden Ryu’d saab harjutada Tallinnas, budoklubis Mitsubachi. Täpsemat informatsiooni treeningute kohta saab klubi eestvedajalt Rein Paluojalt (tel: 55 40880 või e-post rein.paluoja@dcc.ttu.ee). Mõõk kuulub ka Hontai Yoshin Ryu õppekavasse, Tallinnas on võimalik seda harjutada Priit Dello juhendamisel Hontai Yoshin Ryu Jujutsu Klubis. Hontai Yoshin Ryu liigitatakse samuti koryu alla.

Kendo ning iaido erinevuseks lisaks varustusele – kendos kasutatakse bambusest treeningmõõka, ehk shinai’d, ja puumõõka, ehk bokken’it, iaido’s aga kasutatakse metallist teritamata iaito’d või ka ehtsaid terasid, äärmisel juhul ka bokken’it – on harjutamise vorm ning eesmärk. Kendo on põhiliselt kahevõitlusele ning reaalsele võitlussituatsioonile keskendunud, iaido aga koosneb üksinda harjutatavatest kata’dest ning tegeleb tõsisemalt metallmõõga dünaamika ja kasutamise aga ka hoolduse õppimisega. Kuigi öeldakse, et hea iai muudab kendo kasutuks (kuna vaenlane sureb esimese löögi järel ning enne kui ta jõuab oma tera tupest tõmmata), on siin tõenäoliselt peidus vaid pool tõde. Antud kunstidesse võib suhtuda pigem kui ühe mündi erinevatesse poolustesse, mis on küll erinevad, kuid mis seetõttu täiendavad üksteist ning aitavad kompenseerida üksteise puudujääke. Samas ei tasuks unustada, et tegu on küllaltki erinevate distsipliinidega, mistõttu pole ehk kuigi arukas hakata alguses tegelema mõlema alaga korraga. Et õppimisest ka tulu oleks, soovitatakse kõigepealt omandada üks aladest, ning alles siis minna edasi teise õppimisega.