Oda ajalugu

Enne, kui taevas ja maa said olema, oli kõikjal kaos – piiritu, kujutu, vormitu. Igavik järgnes igavikule kuni ühel hetkel tõusis kaosest midagi valget ja läbipaistvat ning moodustas taeva. /.../

Palju jumalaid sündis järjestikku, kuid neil polnud midagi teha maailmas, mis ikka veel oli kaootiline. Selle tõttu kutsusid jumalused välja kaks taevast olendit – Izanagi ja Izanami, suunasid nad ühte udukogusse, millest nad üksteise abiga pidid looma maa. Jumalad ütlesid neile: „Me kingime teile selle hinnalise aarde, millega valitseda kogu maad, mille loomise oleme teile ülesandeks teinud.“ Öelnud seda, andsid jumalused neile silmipimestavate juveelidega kaunistatud oda nimega Ama-no-Nuboko.

Nii algab Jaapani loomismüüt, mis on 712. aastal O No Yasumaro poolt kirja pandud raamatusse nimega Kojiki. Selle kohaselt aitas nimelt see hinnaline oda luua udukogude vahele mere ja kuiva maa tilgutades muda ja vett oma otsast – pannes nii aluse Jaapanile.

Oda (yari) on üks lihtsamaid ja vanemaid relvi mitte ainult Jaapanis, vaid kõikjal maailma ajaloos. Samuti on tegu lahingutaktika seisukohast ühe efektiivseima relvaga läbi ajaloo. Siiski, tulenevalt jaapani sõjapidamise eripäradest, ei olnud oda enne 14. sajandit just samuraide esmavalik. Esimesed märgid oda kasutamisest sõjapidamises ilmuvad 7. sajandil. Sel perioodil oli sõjapidamine veel aristokraatide hobiks. Sõjapidamine keskendus üksikduellidele, kus sõnaseadmisoskus oli peaaegu sama tähtis kui vibulaskmise oskus. Kokkupõrked olid loomulikult verised, kuid lahingutaktikat sel ajal veel kuigi kõrges hinnas ei peetud. Tõsi, selle perioodi lahingutest pole olemas kuigi täpseid kirjeldusi, kuna enamik ülesmärkimistest keskendub nimelt kuulsamate ja võimsamate sõdurite omavahelisele arveteõiendamisele, jättes märkimata madalama astme tegelaste saavutused. Auväärt sõduritel oli reeglina sõjas kaasas ka oma kaaskond, keda kutsuti genin (sõduri saatja). Tegu ei olnud profesionaalsete sõduritega, vaid värvatud lihtinimestega, kelle ülesandeks oli varustust kaasas vedada ja oma ülemusele trofeesid (viimase poolt maha raiutud päid) korjata. Genini põhirelvaks olid varrega relvad, nagu oda ja naginata – võrreldes vibu ja mõõgaga oli nende kasutamine lihtsam ning nende käsitlemine ei nõudnud nii palju oskust ja pühendumist kui vibu ja mõõga kasutamine. Pole palju märkmeid nende abiliste osalemisest sõjategevuses, kuid rohkemal või vähemalt määral nad seda tegid, näiteks juhul, kui nende ülemus oli haavatud ning vajas kaitset.

Esimese maitse lahingutaktikast said jaapanlased 1274 ja 1281 aastal mongolite invasiooni käigus. Viimased ei olnud kuigi auväärt tegelased ning nende sõjapidamises oli põhirõhk lahingutaktikal ning suurel inimjõul. Muu hulgas kasutasid mongolid oma sõjaväes ka Hiinast või Koreast värvatud odameeste üksusi, kelle eesmärgiks oli tugeva eesliini hoidmine ning vaenlase ratsuväe edenemise takistamine. Mongolite sissetung muutis jaapanlaste sõjapidamise viisi igaveseks. Teise sissetungi ajaks olid ka jaapanlased hakanud suuremat rõhku panema lahingutaktikale ning muutnud nii oma relvastust, kaitsevahendeid kui ka armee ülesehitust.

Yari populaarsus hakkas jaapanlaste seas oluliselt kasvama aga pisut hiljem, nimelt Sengoku-perioodil (14.-17. saj), kui sõjapealike armeed kasvasid suuremaks ning tekkis vajadus väljaõppega jalaväe (ashigaru) järele. Algselt koosnes selline jalavägi värvatud lihtinimestest, kelle sõjalised oskused polnud kuigi suured. Seetõttu anti neile relvaks oda, mille kasutust sai neile üsna kiiresti õpetada, ning mis andis neile formatsioonis sõdides märkimisväärse võimekuse nii ratsa- kui jalaväe vastu. Kui sõjapealikud hakkasid tähele panema ashigaru-üksuste nii majanduslikku kui ka sõjalist efektiivsust, hakkasid nad ka viimaste väljaõppele rohkem aega ning ressurssi kulutama ja 16. sajandi keskpaigaks oli ashigarust saanud juba omaette sõduriteklass, kes moodustasid sõjaväe põhijõu. Lisaks jalaväele võeti yari kasutusele ka ratsaväes ning üsna pea oli traditsioonilisest „hobuse ja vibu teest“ saanud „hobuse ja oda tee“. Sekigahara lahinguks (1600) oli vibu juba muutunud nii ebaharilikuks relvaks, et selle viimine lahingusse Shimazu Toyohisa poolt leidis märkimist ka lahingukrooniku sule läbi.

1543 aastal saabusid Jaapani äärealadele esimesed musketid, mille tõid sinna laevahuku läbi elanud hispaania ja portugali meremehed. Sellele järgneval paarikümnel aastal võitlesid oda ning musket (teppo) oma koha ning efektiivseima relva tiitli eest ning Sengoku lõpuks oli loomulikult oda sunnitud kaasaegsemale relvale alla vanduma.

Kummalisel kombel aga oda roll jaapani sõjanduses sellega veel ei lõppenud ning seesama relv, mis yari välja tõrjus, aitas kaasa odavõitluskunsti säilimisele. Peale Meiji restauratsiooni oli so-jutsu praktiliselt välja suremas. Tuhast aitas võitluskunsti tõsta aga vintpüss, täpsemini küll vintpüssi külge kinnitatud tääk. Täägi kasutamise kunsti kutsutakse juken-jutsu ning enamik täägitehnikaid on otseselt tuletatud odavõitlustehnikatest. Paraku aga ei muutunud so-jutsu kunagi piisaval populaarseks, et sellest oleks kasvanud budoala, mistõttu tänapäeval on väga vähe järgi jäänud kes oskavad õpetada oda käsitlemise kunsti.